Anneta!

Helista numbril:

900 7200 (annetad 10€)
900 7225 (annetad 4€)


Anneta ülekandega:

SEB
EE791010002019856000

Swedbank EE332200221041248998
Nordea Pank EE541700017003583931
Danske Bank EE123300332133470000
LHV Pank EE977700771001365439


Anneta internetipanga kaudu:

Lihtsaim viis on seda teha Ma armastan aidata keskkonnas.

Tarbi loomasõbralikult


Eesti Loomakaitse Selts käivitas pikaajalise kampaania „Sinu ostuvalik mõjutab loomade heaolu“, mille eesmärgiks on kutsuda üles inimesi loomasõbralikult tarbima ning tegema teadlikke ostuvalikuid loomade kannatuste vähendamiseks.

Tuhandeid aastaid on inimesed kasutanud loomi ja loomseid tooteid enese hüvanguks, tänapäeval on see aga saavutanud enneolematud mõõtmed. Mastaapse tootmise tõttu põhjustame keskkonnale kahju ja loomadele kannatusi. Iga tarbija võiks teada, millise hinnaga ja kelle kannatuste läbi jõuab loomne toodang nende koju, lauale või selga ning mis toimub tootmisprotsesside köögipoolel.

Ainult läbi teadmiste ja hoolimise on võimalik teha valikuid, mis teeks võimalikult vähe kahju meid ümbritsevatele elusolenditele ja keskkonnale. Ka kõige tühisemana näiva ostuvalikuga on meil kõigil võimalus vähendada loomade kannatusi.

Eesti Loomakaitse Seltsi loomasõbraliku tarbimise soovitused:

Eelista vabalt peetud või mahepidamisel kanade mune

05.06.2012

Puurikanade elu on kaugel meie romantilisest ettekujutusest taluõuel ringi siblivate, teri nokkivate ja kaagutavate kanade elust. Nimelt on tänapäeval enamus poelettidele jõudvatest kanamunadest pärit masstootmisest, kus igal linnul on kasutada A4 suuruse paberilehe jagu ruumi. Kuigi alates 2012. aastast hakkas kehtima täiustatud puuride nõue, mille järgi peab kanadel olema nii pesa, allapanu kui ka õrs, ei võimalda ka nendele nõuetele vastavad puurid kanadele neile loomuomast eluviisi.

Vabalt peetavaid kanasid peetakse kinnistes hoonetes, kuid neil on lisaks vaba pääs jooksuaeda, mis on sobiva pinnasega siblimiseks. Kahtlemata pakuvad vabapidamise tingimused kanadele rohkem loomulikku elukeskkonda ning neil on suurem võimalus käituda vastavalt oma instinktidele. Seetõttu on vabalt peetavatele kanadele tagatud tunduvalt parem vaimne ja füüsiline heaolu võrreldes puurides peetavate lindudega.

Mahepõllumajandusliku linnukasvatuse põhimõtteks on vabapidamine, puuris pidamine on keelatud. Kanad saavad rahuldada oma füsioloogilisi vajadusi, näiteks siblida, istuda õrrel, võtta liivavanni ja muneda pesasse. Selleks kõigeks peab olema piisama ruumi nii lindlas kui ka välijalutusalal, kuhu neil on vaba juurdepääs. Mahepõllumajanduslikul loomapidamisel arvestatakse loomade heaolu ja bioloogiliste vajadustega. Seega on mahenõutele vastav linnukasvatus kõige looma- ja keskkonnasõbralikum.

Ühe inimese kohta tarbitakse Eestis aastas keskmiselt 180 muna.

A-klassi (inimtoiduks mõeldud) munade pakenditel peab olema ka lindude pidamise viisile viitav ehk munade tootmisviisi tähis ning pakendil peab olema tootmisviis ka sõnadega välja kirjutatud. Munal oleva numbrikombinatsiooni esimene number viitab lindude pidamisviisile:

0 – mahe linnukasvatusnõuete kohaselt peetavate kanade munad
1 – vabalt peetavate kanade munad
2 – õrrekanade munad
3 – puuris peetavate kanade munad

Loomasõbralik tarbija eelistab kas numbriga 0 või 1 tähistatud tootmisviisil peetud kanade mune, nt 0 EE 12345.

Vabalt ja mahedalt peetavate kanade mune müüvad: ökopoed, Bioteek, Tagurpidi Lavka, Tallinna ja Tartu Kaubamaja, Lõuna-Eesti Taluturg, Lõuna-Eesti Ökokeskus, Ökosahver, Biomarket, Roheline tuba, Solarise Toidupood, Prisma ja Viimsi Comarket.

Veterinaar- ja Toiduameti andmetel on Eestis registreeritud kuus kanalat (vähemalt 50 kanaga), kus peetakse vabapidamisel kokku ligi 20 000 kana. Näiteks peavad vabapidamisel või mahedalt kanu järgmised ettevõtted: OÜ Äntu Mõis, Kopra Karjamõisa OÜ, Tähe talu, Kitsevälja talu. 

Kasutatud allikad:

–       Eesti Statistikaamet: http://pub.stat.ee/px-web.2001/dialog/statfile2.asp

Eelista maheliha, söö rohkem taimset toitu või loobu liha tarbimisest

05.06.2012

Põllumajandusministeeriumi andmetel tarbiti Eestis ühe inimese kohta 2010. aastal keskmiselt 71 kg lihatooteid. Sealiha on endiselt konkurentsitult Eesti inimeste lemmik – seda söödi inimese kohta 34 kg ehk umbes pool kogu tarbitud liha kogusest. Statistikaameti andmetel oli 2010. aastal Eesti lihatoodang 79 000 tonni.

1950. aastal tarbis inimene keskmiselt 50 kg liha aastas. Praeguse trendi jätkudes tarbib inimene aastal 2050 keskmiselt 90 kg liha aastas. ÜRO ja Euroopa Põllumajandusorganisatsiooni andmetel tapetakse maailmas igal aastal hinnanguliselt 60 miljardit looma lihatootmise eesmärgil.

Tänapäeval on enamus poelettidele jõudvast lihast ja lihatoodetest pärit intensiivsest tootmisest, kus loomade heaolule tähelepanu ei pöörata. Loomadel ei ole võimalik käituda loomuomaselt ning kitsastes tingimustes elamise, aretamise ja köndistamiste tõttu esineb neil tervisehäireid, mis põhjustavad ka valu. Kõige halvemates tingimustes elavad liigid, kelle liha ja toodete tarbimine on kõige laiemalt levinud – broilerid, sead ja munakanad.

Mõned näited intensiivses tootmises esinevatest loomade heaolu kahjustavatest teguritest:

Emiseid peetakse tiinuse lõppjärgus ja pärast poegimist poegmissulgudes, mis on niivõrd väikesed, et loom ei mahu seal isegi ringi pöörama. Aga just enne poegimist tekib emisel  pesa ehitamise instinkt, mis on sellistes pidamistingimustes täielikult allasurutud.

Põrsastel lõigatakse ära suurem osa sabast, kuna stressis ja igavuses kipuvad nad üksteise sabasid närima. Seda probleemi saaks lahendada põrsaste sulgudesse allapanu (nt põhu) ning mänguasjade panemisega, sest siis saavad põrsad oma tuhnimis- ja uurimisvajaduse rahuldatud. Paraku valivad tootjad jätkuvalt enda jaoks mugavama tee – sabade lõikamise. Samuti nüristatakse põrsaste lõikehambad, et nad imemisel emise nisadele viga ei teeks. Nuumamise eesmärgil kasvatatavad põrsad kastreeritakse, et vältida liha spetsiifilist maitset ning mõnedes ettevõtetes sälgitakse põrsaste kõrvad nende märgistamiseks.Kõiki neid valulikke protseduure tehakse tihti ilma tuimestuseta.

Broilerid on tänapäeval aretatud „tootma” lihakeha. Lindudele tähendab see piinarikast elu – nende lihasmassi kasv on kiirem kui organid ja luustik taluda suudavad. Seetõttu kannatavad linnud südamerikete ja jalaprobleemide all. Luustikule mittevastava kehamassi tõttu on broilerid väheaktiivsed ja veedavad ca 75% ajast istudes või lamades. Kuna põrandapind on  aga kaetud lindude ammoniaaki sisaldavate väljaheidetega, siis tekivad nende kehadele ja jalgadele põletushaavad. Esineb olukordi, kus linnud ei suuda kiirest kasvust tingitud terviseprobleemide tõttu üldse käia ning nad ei ole nad võimelised joogi- ja sööginõudeni ulatuma. Suure lindude tiheduse ja arvu tõttu kitsastes pidamistingimustes võivad sellised haiged linnud talitajatele märkamatuks jäädes surra piinarikkal moel.  

Mahepõllumajanduses peavad olema tagatud rangemad loomade heaolu arvestavad nõuded:

* Peab olema piisavalt ruumi, et loom saaks kergesti lamama heita, ümber pöörata, ennast puhastada ja teha liigile omaseid liigutusi.

* Peavad olema tagatud loomale sobilikud tingimused: tervislik sisekliima, valgustus, ventilatsioon.

* Loomad peavad pääsema aastaringselt jalutusalale.

* Lindude puuris pidamine on keelatud.

* Loomade sarvede eemaldamine, sabade kärpimine, põrsaste hammaste lõikamine ja tibude nokkade lühendamine on lubatud üksnes eesmärgiga parandada loomade turvalisust, heaolu või hügieenitingimusi.

* Loomadel peab olema võimalik liigiomaselt käituda. Näiteks peavad sead saama maad tuhnida ning enne põrsaste ilmaletoomist pesa ehitada, veelindudel peab olema juurdepääs veekogule. Oluline on ka see, et loomadel kujuneksid välja grupisidemed ning ema ja noorlooma sidet ei katkestataks liiga vara.

Enamus poelettidele jõudvast lihast ja lihatoodetest pärit intensiivsest tootmisest, näiteks Rakvere, Rannamõisa jne. Maheliha ei pakenda ükski suurtootja ja seda saab vaid ökopoodidest ja turult. Näiteks maheliha pakendab ja turustab Märjamaa Lihatööstus. Seega maheliha puhul tasub külastada ökopoode ja turge. Piimatoodetest soovitame Pajumäe talu toodangut, mis on ka suurtes poodides kättesaadavad. 

Kasutatud allikad:

– Põllumajandusministeeriumi Turu arendamise büroo: Lihatööstuse 2011. aasta ülevaade http://www.agri.ee/public/juurkataloog/TOIDUAINETOOSTUS/2011/ylevaade_lihatoostus_2011.pdf

– Põllumajandusministeerium: Mahepõllumajandus Eestis / Organic Farming In Estonia 2011 http://www.agri.ee/public/juurkataloog/TRUKISED/2012/trykis_mahepollumajandus_Eestis_2011.pdf

–  LoveMEATender, Belgia 2011

Ära osta loomade peal testitud kodukeemia- ja kosmeetikatooteid

05.06.2012

Hinnanguliselt sureb iga minut  katselaborites 16 000 hiirt, rotti, küülikut, kassi, koera ja primaati, kellest suurt osa kasutatakse kosmeetilistes katsetes.

Alates 2009. aastast on Euroopa Liidus toodetava kosmeetika osas loomkatsete tegemine keelatud ning plaani kohaselt 2013. aastal jõustuv uus seadus keelustab Euroopa Liidus ka igasuguse loomade peal (mujal) katsetatud kosmeetika müümise. Paraku on olemas võimalus, et viimati nimetatud seaduse jõustumine lükatakse kuni 10 aastat edasimis tähendaks loomakaitse seisukohast suurt tagasilööki.

Kosmeetikat ja kodukeemiat tootvad firmad väidavad, et nad teevad teste loomadel selleks, et tagada toodete ohutus inimestele. Tegelikkuses on üheks olulisemaks ajendiks vajadus koguda tõendusmaterjali võimalike kohtuasjade  korral tootja vastutuse vähendamiseks.

Seetõttu kasutatakse miljoneid küülikuid ja teisi loomi piinarikastes tundlikkuse testides. Näiteks silma ärrituvuse testimisel pannakse testitava toote lahust teadvusel olevatele loomadele otse silma. Selliste testide tagajärjel saavad silmad tugevalt kahjustatud ning paljud loomad jäävad pimedaks. Naha ärrituvuse testimisel pannakse katsetatavat ainet looma raseeritud ja marrastatud nahale. Naha marrastamiseks surutakse kleeplint looma kehale ning tõmmatakse kiiresti ära. Seda tegevust korratakse seni, kuni nahk on läbi mitme kihi kahjustatud.

On tüüpiline, et katseperioodi vältel (mis tavaliselt kestab vähemalt 7 päeva) kogeb loom teravat ängi – valu, krampe, kõhulahtisust, mädavoolu ja veritsemisi silmadest ja suust. Need loomad, kes katseperioodi lõpuks surnud ei ole, tapetakse ning lahatakse eesmärgiga uurida testitud ainete mõju siseorganitele.

Eestis on kodukeemia ja kosmeetikatoodete loomadel testimine keelatud. Siiski ostavad inimesed igapäevaselt tooteid, mille tootmiseks on välismaised tootjad piinarikkaid loomkatseid teinud. Enamus masstootmises olevaid ning selvekauplustes müüdavaid tooteid on loomadel testitud.

Loomkatseid teevad näiteks Procter&Gamble (nt kaubamärgid Max Factor, Oral-B, Pantene, Gillette, Tide), Colgate-Palmolive Co (nt Palmolive, Speed Stick, Mennen Co jt), Johnson & Johnson (nt Clean & Clear, Neutrogena), Lever Bros. (nt Unilever, Dove), L`Oreal Paris (nt Garnier, Maybelline), Reckitt Benckiser (nt Veet, Old English), S.C. Johnson (nt OFF!, Glade, Shout).

Loomasõbralikud tootjad ehk ettevõtted, kes ei tee loomkatseid, on näiteks Clarins of Paris, Giovanni Cosmetics, Lush Cosmetics, Goldwell USA, Oriflame USA, Weleda Inc jpt. Lisaks kõik Eesti tootjad. Seega kehtib ka loomasõbralike kosmeetika- ja kodukeemia toodete valimisel hüüdlause “Eelista Eestimaist”.

Nimekirjad loomasõbralikest ettevõtetest, kes loomkatseid ei tee ning ettevõtetest, kes testivaid oma tooteid või nende koostisosi loomadel leiab siit http://www.peta.org/living/beauty-and-personal-care/companies/default.aspx

Kasutatud allikad:

Loomade Nimel: http://www.loomadenimel.org/index.php/loomadest/loomkatsed

Ära külasta loomade rändtsirkusi

05.06.2012

Tsirkus toob meelelahutuse huvides ohvriks tuhandete loomade elu, jättes nad ilma oma loomulikust elukeskkonnast ja liigile omasest käitumisest. Loomad tuuakse kunstlikku keskkonda, kus neid inimeste lõbuks alandatakse.

Teaduslikult on tõestatud, et metsloomade (loomad, kes pole põllumajandus- ega lemmikloomad) kohastumisvõime on kodustatud loomadega võrreldes tunduvalt madalam. Lastepsühholoogid on leidnud, et tsirkuseloomade etteastete nägemine loob lastele loomadest vale kujutluspildi ning nad võivad selle tulemusena hakata pidama domineerimist ja loomade vägivaldset kohtlemist loomulikuks.

Looduses ei roni karud köitel, ei sõida jalgrattaga ega riieta end kostüümidesse; rebased ei sõiduta oma poegi lastekärudes ja kaslased ei hüppa läbi põlevate rõngaste. Kõik sellised tegevused on loomadele peale sunnitud ning tihti saavutatud vägivaldsete meetoditega.

  • Loomadel pole tsirkuses piisavalt liikumisruumi ning nende elurütm on häiritud müra, valguse ja vibratsiooni tõttu.

  • Tsirkuses sunnitakse loomi esitama loomuvastaseid trikke. Tsirkusetreeningutes kasutatakse metsloomade allutamiseks metallist konkse, piitsasid, keppe, elektrišokke ja muid sunnivahendeid.

  • Rändtsirkuse loomi transporditakse pikki vahemaid kitsastes ja halva ventilatsiooniga vagunites ja treilerites, kus nad veedavad suurema osa ajast ka esinemiskohta jõudes. Loomad veedavad treilerites tavaliselt kuni kaheksa kuud aastas.

  • Tsirkuseloomad kannatavad stressi all, mis väljendub sundkäitumises: edasi-tagasi liikumises või sama liigutuse pidevas kordamises.

  •  Ruumikitsikusest tingitud hügieeniprobleemid suurendavad loomade haigestumisriski ning tsirkuste rändava iseloomu tõttu ei suudeta loomadele alati tagada asjakohast veterinaarabi.

Metsloomade kasutamine tsirkuses on seadusega keelatud Austrias, Soomes, Rootsis, Brasiilias, Costa Ricas, Singapuris, Sloveenias ja Hollandis, osaliselt ka Argentiinas, Austraalias, Kanadas, Colombias, Kreekas, Indias, Iisraelis, Horvaatias, Ungaris ja mõnel pool USAs. Alates 2015. aastast on metsloomade kasutamine tsirkuses keelatud ka Inglismaal. Selleteemaline arutelu käib enamikes Euroopa riikide valitsustes. Seni, kuni Eestis pole loomade kasutamine tsirkustes keelatud, saab loomasõbralik tarbija langetada teadliku valiku ning neid tsirkuseid mitte külastada.

Kasutatud allikad:

Born Free:  http://www.bornfree.org.uk/

PETA:  http://www.peta.org/issues/animals-in-entertainment/circuses.aspx

Hoidu karusnaha ostmisest ja kasutamisest

05.06.2012

Eestis tapetakse naha saamise eesmärgil aastas üle 120 000 karuslooma, maailmas kokku ligi 50 miljonit looma. Karusloomi peetakse ainult nende naha saamise eesmärgil ning nende pidamistingimused ei lähtu loomade heaolust. Karusnaha saamiseks kasvatatakse kõige rohkem minke ja rebaseid.

Karusloomi peetakse tavaliselt välitingimustes pikkades puuriridades, mille kohal on katused, kuid ei ole näiteks tuult hoidvaid seinu. Puurid on tehtud traatvõrgust, kusjuures ka puuride põrandad on võrgust ning põrandatele pole pandud allapanu. Sellistes tingimustes kasvamise tõttu on loomadel tihti probleeme jalgadega.

Kuigi karusloomakasvandustes peetavad loomad on üles kasvanud vangistuses, on nad loomult metsikud ning vajavad rohkem liikumisvõimalusi. Minkide pidamisel on suurimaks probleemiks kitsikus, ronimise, ujumise ja varjumise võimaluste puudumine. Puurides ei ole neil võimalik loomuomaselt käituda ning see põhjustab loomadel füüsilisi ja psühholoogilisi häireid.

Uuringutes on leitud, et vangistuses elavad mingid veedavad kuni veerandi päevast käitudes liigile mitteomaselt ning neil esineb sageli maohaavandeid, neerude hälbeid ja hammaste lagunemist. Mingipoegade suremus on vangistuses kuni 30%.

Ka kasvandustes peetavate rebaste liikumisvajadus ja liigiomane käitumine, näiteks kaevamine, on piiratud. Liikumisvõime piiratuse tõttu on rebaste jäsemete luud oluliselt nõrgemad kui suuremates puurides peetavatel rebastel. Esineb liialdatud hirmupuhanguid, kutsikate tapmist emasloomade poolt (infantitsiid), sundkäitumist ja enese hammustamist.

Kokkuvõtlikult võib öelda, et karusnahakasvandustes on peamisteks loomade heaolu probleemideks:

* Üleasustatus ja vangistus väikestes puuridespõhjustab enesevigastamist ja sundkäitumist.

* Suurem haiguste ja parasiitide risk ebapiisavast ja tasakaalustamata toidust põhjustatud kroonilise alatoitumise, kitsaste elamistingimuste ja stressist tuleneva madala vastupanuvõime tõttu.

* Liigile mitteomane keskkond: puudub allapanu, võimalus varjuda ilmastikuolude ja sotsiaalsete kontaktide eest, rebastel võimalus kaevata ja minkidel ujuda.

Kutsikate kõrge suremus: stressi ja infatitsiidi tõttu.

* Täiskasvanud minkide kõrge suremus: kuumusest ja stressist põhjustatud kurnatuse tõttu, eriti suvel.

* Ebainimlikud hukkamismeetodid nagu elektrivooluga hukkamine, mürgitamine, vaakumkambrite kasutamine ja kaela murdmine, mis on tingitud kasvatajate soovist säilitada naha kvaliteet.

Kasutatud allikad:

–  Eesti Statistikaamet: Põllumajandus arvudes 2010 / Ariculture in Figures 2010
http://www.slideshare.net/Statistikaamet/pllumajandus-arvudes-2010-agric…

– Loomade Nimel: http://www.loomadenimel.org/index.php/loomadest/karusloomad

 

Ära osta rasvunud hanemaksa (foie gras)

05.06.2012

2010. aastal toodeti üle maailma enam kui 20 000 tonni foie gras‘d. Sellise delikatessi tootmine on võigas ja tekitab rohkelt piinu ning kannatusi.

Foie gras’i ehk rasvunud maksa tootmisel võetakse linnul kaelast kinni ning surutakse sundtoitmiseks metallist või plastikust 20-25 cm pikkune toru söögitorusse, mille tagajärjel kasvab maks kuni 10 korda suuremaks kui ise toitunud hanel. Kui normaalse hane maksas on 6,6% rasva, siis sundsöödetud hane maksas 55,8%. Meditsiinilistes terminites väljendades kannatavad sundsöödetud pardid ja haned hepatic lipidosis`e ehk rasvase maksa sündroomi all, mis on patoloogiliselt suurenenud ja füsioloogiliselt kahjustunud maks.

Ca 80% lindudest peetakse kingakarbi suurustes üksikpuurides. Näiteks Prantsusmaal kasutatakse 26 x 28 cm suuruseid puure. Sellised linnud suudavad vaevu seista ja neil on raskusi kõndimisega, kuna suureks paisunud maks surub jalad laiali. Sundsöödetud lindude suremus on 10-25 korda suurem kui tavalises linnuliha tootvas farmis kasvatatud lindudel. Surma põhjuseid on palju, üks neist lämbumine.

Foie gras tootmine ja loomade sundsöötmine ei ole Euroopa Liidus keelatud. Paljud maailma riigid on keelu siiski kehtestanud: Austria, Tšehhi, Taani, Soome, Saksamaa, Itaalia, Luksemburg, Norra, Poola, Iirimaa, Rootsi, Šveitsi, Holland, Ühendkuningriigid, Argentiina, Iisrael, Kalifornia osariigik ning San Diego ja Chicago USA-s. Ka Eestis on loomade sundsöötmine ilma meditsiinilise näidustuseta loomakaitseseadusega keelatud alates 2009. aastast. 

Kasutatud allikad:

–  The Welfare of Ducks and Geese in Foie Gras Production, A Summary of the Scientific and Empirical Evidence, A Farm Sanctuary Report (Farm Sanctuary, http://www.FarmSanctuary.org)

Ära osta „valget“ vasikaliha (veal)

05.06.2012

Veal’i ehk valge vasikaliha tootmiseks pannakse pullvasikad kitsastesse kastidesse, mille mõõtmed on tavaliselt vaid 60 cm x 75 cm. Sellistes tingimustes ei ole neil võimalik ümber pöörata ning tihti on nad ka lõastatud (kaelas olevate rihmadega piirde külge kinnitatud).

Neis sulgudes on väga vähe võimalik liikuda, vaid mõned sammud edasi ja tagasi. Vasikad ei saa peaaegu mitte midagi teha peale maha heitmise ja püstitõusmise. Kuna neil puudub liikumisvõimalus, suudavad mõned vasikad vaevu 4-6 vanustena tapale omal jalal minna.

Eriti ekstreemsetes süsteemides antakse neile vähe rauda ja kiudaineid sisaldavat vedelat sööta, et nendest saaks nö valget liha. Vasikatel võivad olla tõsised tervisehädad, kõrvalekalded käitumises ning ebanormaalsused soolestiku arengus. Seetõttu tekivad ka soolepõletikud ja seedehäired.

Vasikad käituvad stereotüüpselt: nad imevad, lakuvad ja hammustavad kasti piirdeid ning rullivad keelt eesmärgitult. Nad ei saa liikuda, suhelda teiste vasikatega ning uurida maailma. Nende kortisooli tase näitab, et nad kannatavad tugeva stressi käes.

Euroopa Liidu liikmesriikides on eelkirjeldatud pidamistingimused keelatud, kuid valge vasikaliha turustamine on lubatud.

Kasutatud allikad:

– The Welfare of Ducks and Geese in Foie Gras Production, A Summary of the Scientific and Empirical Evidence, A Farm Sanctuary Report (Farm Sanctuary ,http://www.FarmSanctuary.org)

Ära reosta loodust ega viska prügi maha ja vette

05.06.2012

Klaasikillud on loomale sama ohtlikud kui paljasjalgsele inimesele.

Terved pudelid võivad saada saatuslikeks väikestele närilistele (hiirtele ja muttidele), kes toitu otsides pudeli sisse satuvad ja sinna kinni jäävad, kuna nad ei suuda mööda libedat klaaspinda enam pudelist välja ronida.

Siilid, rebased, kährikud ja kassid võivad toitu otsides jääda pead pidi kinni tühja konservipurki.  Konservipurk on topelt ohtlik, kui kaas ei ole temast täielikult eemaldatud.

Joogipurkide kilest kooshoidjad võivad tekitada loomadele piinarikkaid vigastusi. Loomad võivad lämbuda, kui nende pea jääb ühe sellise rõnga sisse kinni, või surra nälga noka külge takerdunud kile tõttu. Partidele jäävad sellised rõngad kergesti noka ja pea ümber, kui nad rannavees põhjast toitu otsivad.

Vees ujuvate joogipurkide kilest kooshoidmisrõngaste hävimiseks kulub 450 aastat. Kõikvõimalikud vette sattunud plastmassid nagu näiteks kilekotid, toiduainete pakendid, purkide kilest kooshoidmisrõngad, kilepaelad, õhupallid ja veepallid  on loomadele ohtlikud. Linnud, kalad ja hülged võivad hukkuda, neelates meres ujuvat prahti, mis ummistab või vigastab nende seedeelundeid. Plastmassid võivad jääda looma makku, täites selle ja tekitades sooltesse haavandeid, või ummistada soolestiku täielikult, mille tõttu loom sureb aeglaselt ja piinarikkalt nälga.

Kilekotid on ohuks ka kuival maal. Loomad võivad süüa toidu järele lõhnava kilekoti ja surra.

Loodusesse jäetud õngekonksud ja -tamiilid võivad jääda lindude nokkade külge, sattuda neelu või jääda kinni jalgadesse või tiibadesse. Konksudesse ja tamiilidesse jääb kinni nii veelinde kui ka rannal liikuvaid väikesi linde, kahlajaid ning ka imetajaid. 

Kasutatud allikad:

Tekst on koostatud Soome Loomakaitseühingu materjalide põhjal.