Anneta!

Helista numbril:

900 7200 (annetad 10€)
900 7225 (annetad 4€)


Anneta ülekandega:

SEB
EE791010002019856000

Swedbank EE332200221041248998
Nordea Pank EE541700017003583931
Danske Bank EE123300332133470000
LHV Pank EE977700771001365439


Anneta internetipanga kaudu:

Lihtsaim viis on seda teha Ma armastan aidata keskkonnas.

Kuidas koeraga turvaliselt jalutada?

07.12.2012

Eesti Loomakaitse Seltsi aastatepikkuses praktikas on korduvalt ette tulnud juhtumeid, kus loomaomanike hooletuse, ükskõiksuse või väärate aruaamade tõttu on kannatada saanud omanike endi lemmikud, teised kaaskodanikud ja loomad. Avalikus ruumis koeraga jalutamisel on kõige lihtsam lähtuda hoolivusest. Turvalisus tähendab ju eelkõige hoolivust, seda nii enda kui ka teiste suhtes.

Värvikamaid juhtumeid otse elust endast ehk seltsi igapäevasest praktikast saab edukalt kasutada tüüpiliste probleemide kirjeldamisel. Need lood on heaks näiteks sellest, mis võib juhtuda, kui omanik ei suuda kontrollida ja vastutada oma lemmiku tegevuse eest.

Juhtum nr 1: Hooliv omanik ei lase oma looma omapäi ringi hulkuma

Loomaomanik oli veendumusel, et tema tark ja õpetatud koer saab ise enda jalutamistega hakkama. Suhtumine, et las koer tuulutab ennast parem omapäi ja küll ta ise hakkama saab, oli nõndavõrd sissejuurdunud, et ohte oli raske tajuda. Ühel talvisel südaööl aga hakkas omaniku süda valutama, sest koer polnud õhtuks koju naasenud. Koera peremees teavitas loomakaitse seltsi ja varjupaika. Mõned päevad hiljem tuvastas omanik aga piirkonna ajalehes uudisloo kõrval pildi autorataste alla jäänud lemmikust. Arusaamine, et iga inimene vastutab oma looma eest täiel määral ja lemmiku kodust kaugemale hulkumalaskmine ei ole seadusega lubatud, jõudis sellele omanikule paraku liiga hilja.

Juhtum nr 2: Ka pealtnäha kõige kuulekam koer peab jalutuskäigul olema rihmastatud

Loomaomanik käis iga päev oma neljajalgse sõbraga koduümbruses jalutamas. Koer oli kuulekas ja perenaine seetõttu arvamusel, et tema lemmik allub alati käsklustele ning jalutusrihma pole vaja. Soojal suveõhtul, kui perenaine parasjagu laste mänguväljaku lähedal oma sõbraga jalutuskäiku nautis, jooksis aga lõbus lastekamp kiljudes mööda ning koer pistis suure ehmatusega jooksu. Mõned päevad hiljem avastas perenaine, et koer oli sattunud varjupaika. Selleks, et koera tagasi saada, tuli  trahvi maksta ja katta looma ülalpidamiskulude eest varjupaigas. Perenaine oli nördinud ja võttis ühendust loomakaitse seltsiga. Loomaomanik leidis, et koera plehkupanekus ning varjupaika sattumises olid süüdi lapsed, kes tema koera ehmatasid ning nemad peaksid seega trahvi tasuma. Selts siin aga omanikku abistada ei saanud – trahvi tasumine jäi loomaomaniku õlule. Ikka ja jälle pidime selgi korral meelde tuletama vajadust kasutada alati jalutusrihma. Seda enam, et selline nõue on ka kohalike omavalitsuste eeskirjades. Ükskõik kui kuulekas või koolitatud on koer, ei saa iialgi ette näha, milline situatsioon võib teda ehmatada või provotseerida nii, et käsklustele kuuletumine osutub võimatuks.

Juhtum nr 3: Kaaskodaniku turvalisus on koeraomaniku probleem

Noor neiu sõitis tööpäeva lõppedes jalgrattaga koju ning ootamatult ründas teda suur hundikoer. Looma lõugade ja valusate hammaste eest pääsu ei olnud. Õnnega pooleks suutis ohver ründaja haardest vabaneda. Mõned päevad hiljem võttis koera peremehega ühendust politsei. Omanik aga leidis, et talle tehti trahvi näol ülekohut. Kohalike sõnul lasti järgmisel päeval loom uuesti omapäi ringi hulkuma. Selliselt kordub aga nõiaring taas, ohvriks uued inimesed ja loomad. Loomaomanikku, kelle vastutusel olev koer teeb viga kaaskodanikele, saab trahvida mõnesaja euro piires. Ükski trahv aga ei ole ju kunagi piisav – füüsilised haavad paranevad, kuid hinge jääb alatiseks arm ning halvimal juhul ei suuda ründamisohver enam kunagi koera sõbrana näha. Oluline on mõista, et kaaskodanike turvalisus on ikkagi koeraomaniku, mitte koera probleem.

Tania Selart, Eesti Loomakaitse Seltsi juhatuse liige