Olles kokku puutunud mitmete aastate jooksul Eesti Loomakaitse Seltsile saabuvate tuhandete loomadega seotud väärkohtlemisjuhtumitega ning nähes nende lahendamisel kaasnevaid kitsaskohti ja keerukust, on kindlasti kiiduväärt see, et Marge Arumäe koera Claudia väidetav piinamisjuhtum üldse kohtusse arutelule jõudis.
Ringkonnaprokuratuuri eriasjade prokurör Küllike Kask’i suurepärane töö on suureks eeskujuks sellele, kuidas ja kui tõsiselt tuleks loomade suhtes toime pandud lubamatuid tegusid lahendada. Seetõttu ongi juhtumist saanud pretsedent, kuna sajad ja isegi veel julmemad loomade väärkohtlemisjuhtumite kohta tehtavad avaldused kriminaalmenetluse algatamiseks jäävad enamasti uurimisorganite lauasahtlitesse tolmu koguma.
Antud juhtumi tulemusena on näha tugevat ja ühtset ühiskonna ootust, et taolise hoolimatu ja ükskõikse suhtumisega loomaomanik saaks karistada kui kuriteo toime pannud isik ehk karistada kriminaal- mitte väärteo korras. Seltsi töös on ette tulnud mitmekümneid sarnaseid juhtumeid, mille puhul karistused olid kas ebapiisavad või üldse olematud.
Näiteks pidas Viljandimaal Mõisakülas alkoholiprobleemiga mees korteris näljas kahte koera ja kahte kutsikat. Köögi nurka puuri pistetud isane koer suri veepuudusse ja nälga. Emane koer oli mehe sugulaste sekkumise ajal nii nälginud, et ei jaksanud jalul seista. Lõuna Politseiprefektuur tegi otsuse menetlus lõpetada ning põhjenduseks oli toodud asjaolu, et eeluurimisega kogutud materjalide põhjal ei ole võimalik tõendada, et noore koera surma põhjustas toiduta ja veeta olemine. ELS esitas otsuse peale kaebuse Riigiprokuratuurile, mida ei rahuldatud, kuna seltsil puudub juriidiliselt kaebeõigus. Mees jäi ilma igasuguse karistuseta. Kuigi taoline tegu klassifitseerub seaduse silmis kui looma julm kohtlemine, mis on kriminaalkorras karistatav, ei jõudnud see sarnaselt teiste juhtumitega kunagi politseiprefektuuri lauasahtlist kaugemale.
Jõgevamaal trepikotta 10 kassipoega hüljanud meest karistas politsei väärteokorras 40 euroga. Hülgemise tulemusel hukkus neli kassipoega. Kuigi looma hülgamine on Eestis kriminaalkorras karistatav, ei tule enamikel loomahülgajatel kunagi kohtupinki istuda.
Rae vallas hülgasid omanikud oma koera, jättes ta kuudi külge ketti ilma toidu ja veeta. Emasel koeral oli ka pesakond kutsikaid, kellest osa hukkusid. Veterinaar- ja Toiduamet määras omanikule väärteokorras 300 eurot trahvi. ELS esitas politseile avalduse kriminaalmenetluse algatamiseks. Politsei aga kriminaalmenetlust ei algatanud, kuna isik on juba väärteokorras karistatud.
Üheks suurimaks loomade väärkohtlejate tabamise ja karistamise kitsaskohaks on vähene juhtumite põhjaliku lahendamise praktika. Selleks vastavaid kohustusi ning juriidilisi õigusi omavatel järelevalve- ja õigusorganitel napib ressursse või motivatsiooni loomade suhtes toime pandud lubamatuid tegusid põhjalikumalt uurida ja lahendada nii, et need ka tõepoolest kohtu aruteluni jõuaks. Peamiselt just uurimise etapis (juhtunu üksikasjade väljaselgitamine ja tõendusmaterjali kogumine) lähevad kohtuvälised menetlejad üldjuhul loomadega seotud juhtumite lahendamisel kiiremat, kergemat ja odavamat teed: lõpetatakse menetlus kohati lausa kummalistel asjaoludel, piirdutakse noomitusega või heal juhul lahendatakse tekkinud probleem väärteokorras minimaalse rahatrahvi määramisega. Enamus loomapiinamisjuhtumitest ei jõua iialgi esimese astme kohtunigi, rääkimata ringkonnakohtust. Seda tõendavad mitmekümned ELSi praktikas ette tulnud juhtumid, kus loomade väärkohtlejad, hülgajad ja tapjad jäävad karistuseta.
Oleks ülekohtune väita, et loomade kaitseks loodud õigusaktid ja kehtestatud nõuded loomapidamisele ei annaks võimalust loomi kaitsta. Hoolimata mõningatest kitsaskohtadest, on kehtivates õigusaktides (loomakaitseseadus, lemmikloomade pidamise nõuete määrus, karistusseadustik) loomade kaitse üldjoontes tegelikult tagatud. Samuti on seadusandlik regulatsioon loomade kaitse osas aastatega tublisti arenenud.
Küll aga ei ole järelevalve ning õigus- ja uurimisorganite tõhusus ning aktiivsus kehtestatud seaduspunktidele vajamineva kiirusega järgi jõudnud. Järelevalve, uurimisorganite ja kohtuväliste menetlejate huvipuudumatuse, ükskõiksuse ning mitmete teiste telgitaguste probleemidega juhtumite lahendamisel puutuvad peamiselt kokku vaid aktiivsed loomade abistamise ja kaitsmisega tegutsevad vabaühendused.
Tahes tahtmata jääb mulje, et loomakaitseseadus ja teised loomade heaolu tagavad regulatsioonid on loodud vaid „ristikese“ pärast – midagi, mis justkui peaks vaid paberil kirjas olema.
Lihtne loogika ütleb, et ei ole mõtet uusi seadusi kehtestada ja karistusi karmistada, kui olemasolevate täitmise üle ei suudeta järelevalvet pidada, juhtumeid põhjalikult menetleda ja seaduses määratud karistusi reaalselt rakendada. Jääb vaid loota, et kunagi jõuavad ka Eestis järelevalve, õigus- ja uurimisorganite aktiivsus, motivatsioon ja oskus lahendada loomade väärkohtlemisjuhtumeid kasvõi hetkelgi kehtivate loomade kaitset reguleerivate õigusaktide väärilisele tasemele.
Tania Selart, Eesti Loomakaitse Seltsi juhatuse liige