Anneta!

Helista numbril:

900 7200 (annetad 10€)
900 7225 (annetad 4€)


Anneta ülekandega:

SEB
EE791010002019856000

Swedbank EE332200221041248998
Nordea Pank EE541700017003583931
Danske Bank EE123300332133470000
LHV Pank EE977700771001365439


Anneta internetipanga kaudu:

Lihtsaim viis on seda teha Ma armastan aidata keskkonnas.

ELSi vastuartikkel „Segaverelisi kutsikaid tuleb tikutulega otsida“

27. juulil Tartu Postimehes ilmunud artikkel „Segaverelisi kutsikaid tuleb tikutulega otsida“ võis küll olla omamoodi humoorikas lugemine rahvasuus käibel olevate fraaside ja tõekspidamistega, ent kriitilisema ühiskondliku närvi ning 16-aastase Eesti Loomakaitse Seltsi kogemusega oli seda lugeda väga kurb. Taoliste kirjatükkide ja rahva seas levivate arusaamade tõttu ei kao loomakaitsjad Eestimaa pinnalt ilmselt veel aastakümneid. Olgugi, et ammu juba sooviks selle kutse või kutsumusega ühele poole saada ja abivajavate koerte-kasside ning teiste inimtegevuse all puudust kannatavate elukatega heas mõttes lõpparve teha. Aga võta näpust – ei saa!

Mis nendel loomakaitsjatel siis taas harja punaseks ajas? Artiklis väljendati noore Jõgevamaa pere hämmingut, et segaverelise õuekoerakutsika leidmiseks võib kuluda nädalaid ning rahata pole karvast sõpra võimalik isegi varjupaigast saada. Iseenesest on tegemist inimlikult igati arusaadava probleemiga: kui midagi tahta ja saada, siis pigem ju ikka tasuta ning aega viivitamata. Näiteks kui soov on külastada tualetti või pumbata tanklas rehvid täis! Iseasi, kas selline asjade käik peaks kehtima ka looma võtmisel. Loom võetakse endale ju terveks tema pikaks eluks: näiteks kassi ja koera puhul võiks arvestada vähemalt 15-aastase perioodiga, mil neljajalgne vajab igapäevast hoolt ja tähelepanu, nagu iga teine pereliige – võibolla pisut rohkemgi. Uue pereliikme võtmine tuleks mõelda hoolikalt läbi ja tema paarinädalane või mõnekuune ooteaeg alates kindlast koju toomise plaanist ei tohiks tegelikult morjendada. Võttes varrukast oma loomakaitsealased kogemused, teame, et ooteaeg tuleb paljudele loomasoovijatele kasuks: juhtub tihti, et vaid ühe kuu pärast ei tundugi loomavõtu mõte enam nõnda hea ja pere plaanidesse sobivat!

Miks siis varjupaigast tasuta koeri ei jagata? Kui pere soov on võtta omale tasuta koer või koerakutsikas, ei ole talle suure tõenäosusega tehtud mitmeid väga vajalikke protseduure, nagu parasiiditõrjet, vaktsiine, sealhulgas kohustuslikku marutaudivaktsiini, ega ole paigaldatud kiipi, teda mõnda üleriigilisse lemmikloomaregistrisse kandmisest rääkimata – mis muuseas on ka väga paljudes kohalikes omavalitsustes kohustuslik. Kuna mittetulundusühingutest varjupaigad väljastavad vaid eelpool nimetatud protseduurid läbinud loomi, lisaks on täiskasvanud loomad enne uude koju minekut ka steriliseeritud või kastreeritud, tulenebki varjupaigale makstav tasu siit! Hetkel isegi pikemalt peatumata sellel, kui palju raha kulub varjupaikadel loomade söögi, haigete loomade ravi ja teiste kulude eest tasumiseks. Ja pealegi: kas tõesti on loom miski või keegi, keda peaks saama tasuta? Kui isegi väike rahaline panus näiteks uude televiisorisse aitab inimesel paremini läbi mõelda, kas mul ikka on seda tarvis või mitte?! Kui keegi tänavanurgal tasuta telereid jagaks, võtaks ilmselt igaüks ühe või koguni paar tükki kaasa! Eesti Loomakaitse Seltsi liikmena on küll imelik võrrelda telerit lemmikloomaga, ent kogemus kahjuks näitab, et nii mõnelegi loomaomanikule on televiisor toanurgas puudustkannatavast neljajalgsest isegi tähtsam. Lisaks sellele vajab loom toidu ja kallite vetprotseduuride läbi väga palju rohkem lisakulutusi kui ükskõik missugune muu „asi“, mida inimene endale soetab. Seega kui pole soovi looma eest maksta teda võttes, tekib kahtlus, kas selle neljajalgse tulevik on ikka helde?

See, et artiklis nimetatud nelja-aastane saksa lambakoer Stessi igal aastal vähemalt korra kutsikad majja toob, pidavat perenaise sõnul olema sama kindel kui surm ja maksud. Lisaks sellele rõõmustatakse kirjatükis, et kutsikatele kodu leidmise pärast muretsema ei pea, sest soovijaid on nõnda palju. Kõlab võibolla lõbusalt ja nagu päris hästi toimiv plaan, on olukord tegelikkuses kahetsusväärne. Loomaarstide sõnul ei tohi koeri nõnda lühikese aja tagant paaritada – see on koera tervisele kurnav ja loom vajab taastumiseks pikemat perioodi. Artikkel märgib ka, et Stessi kutsikate isa on teadmata, ent taaskord kuna segaverelistele kutsikatele uut kodu leida pole probleem, ei näe tema perenaine vajadust koera kinnises ruumis või ketis hoida. Peatumata pikemalt sellel, millised haigused võivad levida kokkupuutes võõraste hulkuvate koertega, sätestab ka Eestis kehtiv lemmikloomade pidamise eeskiri, et lemmikloomad, sealhulgas koerad, peavad olema omaniku järelvalve all rihmastatult ning võivad vabalt joosta vaid piiratud eraaias või koerte jalutusväljakutel. Eeskirjad ei ole selleks, et koera elu raskeks muuta, vaid selleks, et teda kaitsta võõraste loomade ja inimeste, rünnakute, autode ja teiste ohtude eest.

Artiklis kirjeldati põgusalt ka kutsikaäri, millega inimesed ostavad kokku hulganisti loomapoegi ja müüvad neid siis kallima raha eest Eestis või välismaal. Kahjuks ka selle äriga on Eesti Loomakaitse Seltsil seni ainult halvad kogemused. Kutsikate kokkuostjad ja edasimüüjad ei ole enamasti loomapidamisnõuetest teadlikud või eiravad neid omakasu eesmärgil. Oleme leidnud väga viletsas olukorras, parasiite täis, haigeid ja nälginud kutsikaid, kelle peale ei soovita kulutada sentigi enne kui nad on maha müüdud. Kahjuks paljud neist täiskasvanuikka ei jõuagi ja surevad kui mitte enne, siis värskelt uude koju saabununa.

Ja lõpetuseks: kui kutsikaid tõepoolest varjupaikadest iga päev ei leia, on varjupaigad täiskasvanud koeri täis, kes igatsevad omale kodu. Kui näiteks loomasõbralikkuse poolest tuntud Hollandis on popp päästa täiskasvanud koer varjupaigast, on Eestis tavaks tahta omale kutsikaid, lisaks tasuta ja kiiresti.

Liisi Moosaar
Eesti Loomakaitse Selts