I juhtum.
01.09.2011 saabus Eesti Loomakaitse Seltsile teade, et härra Ivo Veinikivi hoiab oma korteris kahte koera ja kahte kutsikat näljas. Köögis puuris peetud isane koer oli leidmise hetkel juba surnud, emane koer koos kutsikatega väga nõrk, kuid suudeti siiski päästa. Politsei alustas teate kohaselt juhtunu kohta kriminaalmenetlust karistusseadustiku paragrahvi [1] järgi, mis käsitleb looma suhtes lubamatu teo toimepanemist julmal viisil.
03.10.2011 teatas Lõuna Prefektuur, et prokuratuuri loal lõpetati kriminaalmenetlus, sest eeluurimisega kogutud materjalide põhjal ei olnud võimalik üheselt tõendada, et koera surma põhjustas toidu ja veeta olemine. Samuti ei tuvastatud härra Veinikivi poolt muud julma käitumist looma suhtes.
28.10.2011 tegi ELS avalduse Riigiprokuratuurile, milles esitati kaebus kriminaalmenetluse lõpetamise määruse peale, sest kriminaalmenetlust ei olnud ellu viidud vajaliku põhjalikkusega.
09.11.2011 teatas Riigiprokuratuur, et kaebus tuleb jätta läbi vaatamata järgneval põhjusel: KrMS § lg 2 kohaselt on kriminaalmenetluse lõpetamise kaebeõigus üksnes kannatanul. Seega oli ELS käesoleval juhul kuriteoteate esitaja, kuid ei olnud juhtumis kriminaalmenetluslikult kannatanu, millest tulenevalt ei laienenud ELSile edasikaebeõigus.
II juhtum.
9. augustil 2010.aastal põhjustas torm Tartumaal Äksi külas Jampo seakasvatuses ligi 14,5 tundi kestnud elektrikatkestuse. Laudas oli sel hetkel kokku 733 siga. Elektrikatkestus sulges laudas sundventilatsiooni. Tagavarasüsteemina jäid õhuringlust võimaldama sigala otstes viis ust ja akende õhuavad. Koos ventilaatorite seiskumisega kadus kuumuse käes olevatel sigadel võimalus saada ka joogivett. Veterinaar- ja Toiduameti esindaja sõnul asuti küll sigu käsitsi jootma, kuid hoone keskel asunud sulgudes olevate nuumsigadeni ei jõutud õigeaegselt, mistõttu hukkus kõrge ümbritseva temperatuuri, õhu kõrge ammoniaagisisalduse ja veepuuduse tõttu 400 siga.
ELS palus VTA-l kontrollida loomapidamisnõuete täitmist Jampo SK OÜs ning rikkumise tuvastamisel algatada menetlus loomakaitseseaduse [2] alusel. ELS kahtlustas, et Jampo SK OÜ ei täitnud sigade pidamise nõudeid [3], mille kohaselt on nõutav tagavarasüsteemi olemasolu juhuks, kui sundventilatsiooni töö katkeb. Ka ei võimaldanud elektrikatkestus tagada [4], et loomadel olnuks pidevalt juurdepääs puhtale joogiveele. Elektrivõrgu teenuse osutajal on seaduspärane õigus teha plaanilisi elektrikatkestusi, mis võivad kesta kuni kolm päeva. Seega oli tegutsemisse juba eelnevalt sisse kirjutatud võimalus, et vajadusel peavad töötajad hakkama saama nii käsitsi jootmise kui õhutamisega mistahes ilmastikutingimustes. Süsteemi ehitades ei saanud eeldada, et kunagi ei tule ette pikemaid või lühemaid elektrikatkestusi. Kui panustati avatud ustesse ja käsitsi jootmise piisavusse, oleks olnud eelduseks mingi riskiolukorra eelnev läbimängimine või reaalne hindamine.
Üldistatult leidis VTA, et õhutamise tagavarasüsteem on piisav ning igapäevaselt on Jampo SK OÜs loomapidamisnõuded täidetud. Sigade hukkumine oli tingitud vääramatu jõu asjaoludest. Üldjoontes sama seisukohta väljendas ka VTA peadirektor oma otsuses, millega ta jättis rahuldamata ELSi kaebuse, milles paluti algatada Jampo SK OÜ suhtes väärteomenetlus.
ELS kaebas VTA peadirektori otsuse 2010. a septembris edasi Tartu Maakohtusse. Kohus võttis küll asja menetlusse, kuid jättis oma 2011. aasta septembri otsusega VTA peadirektori otsuse muutmata ning ELSi kaebuse rahuldamata. Põhijoontes olid põhjendused samad, mis viitavad levinud arusaamale, et loomapidaja võib loomade pidamistingimusi hinnates tugineda üksnes ametkonna otsusele, jättes kõrvale nii terve mõistuse kui ka seadusest tulenevad nõuded, mis käsivad loomapidajal isiklikult veenduda loomade heaolus.
Riigikohus ei pidanud Eesti Loomakaitse Seltsi menetluslike õiguste puudumise tõttu võimalikuks kassatsioonkaebust läbi vaadata ning tagastas selle ELSile käesoleva aasta alguses.
Kaebeõigusest Eesti õigussüsteemis
Eestis on kaebeõigus antud isikule vaid tema seaduses sätestatud huvide, õiguste ja vabaduste kaitseks. Erandina sätestab avalike huvide kaitseks kaebeõiguse planeerimisseadus, mille puhul ei nõuta kaebaja isiklike õiguste või vabaduste rikkumist.
Rahvusvahelisest õigusest on tuntud Århusi konventsioon, mis kohustab riiki tagama üldsuse esindajale muuhulgas juurdepääsu kohtulikule menetlusele, et vaidlustada eraõigusliku isiku või avaliku võimu organi tegevus või tegevusetus, mis on vastuolus siseriiklike keskkonnaõigusnormidega ilma, et peaks lisaks esinema üldsuse esindaja põhjendatud huvi [5].
Kaebeõigus väärkoheldud looma kaitseks
Kriminaalasjades kaebeõigus puudub. Võrreldes väärteomenetlusega piirnevad kuriteoteate esitanud isiku (antud juhtudel ELS) (kaebe)õigused õigusega saada teada kriminaalmenetluse alustamata jätmisest [6] ning õigusega saada koopia kriminaalmenetluse lõpetamise määrusest [7]. Selle eluliseks näiteks oli ka Ivo Veinikivi juhtum.
Kõige kaugemale ulatub kaebeõigus väärteomenetluses. Seda küll juhul, kui kaebuse esitaja on konkreetses asjas väärteoteate esitaja. Kui väärteomenetlust ei alustada [8], on väärteoteate esitajal õigus [9] esitada kohtuvälise menetleja juhile kaebus kohtuvälise menetleja tegevuse peale. Siin eeldatakse kaebajal vähemalt põhjendatud huvi olemasolu. Kohtuvälise menetleja juhi otsuse peale võib aga edasi kohtusse kaebuse esitada ainult isik, kelle õigusi ja vabadusi on kohtuvälise menetleja tegevusega rikutud [10]. Ning nagu ka Riigikohus Jampo asjas tehtud otsuses märkis, saab Riigikohtusse kassatsioonkaebusega pöörduda vaid kohtumenetluse pool (isik, kellel oli õigus OMA õiguste ja vabaduste kaitseks algselt maakohtusse pöörduda). Ehk siis – seaduse mõistes saaksid need olla kas Jampo SK OÜ või surnud sead, kes kahtlemata kannatasid kõige suuremat kahju.
Siinjuures tulebki välja Jampo kohtuasja omapära. 1.03.2011 vaatas Tartu Maakohus ELSi kaebuse eelmenetluse korras läbi ja leidis, et esineb alus asja arutamiseks kohtuistungil, kuna tegemist oli pretsedenditu juhtumiga, mille lahendamiseks pidas kohtunik vajalikuks vahetult kohtuistungil ära kuulata nii kohtuvälise menetleja kui kaebuse esitaja seisukohad.
Pretsedendituks pidas kohus asja seetõttu, et väärteomenetluse algatamist taotleti kahjukannataja vastu. Siinjuures ei pidanud kohus kahjukannataja all muidugi silmas suuri kannatusi läbi elanud ega 400 elu kaotanud siga, vaid juriidilist isikut, kes sigade hukkumise tõttu kaotas rahaliselt. Kohus oli asja pretsedenditusest niivõrd intrigeeritud, et otsustas ELSi kaebeõiguse või selle puudumise jätta kahe silma vahele. Kohtuistungil ega ka kohtuotsuses kaebeõiguse küsimust ei käsitletud. Otsuses oli kirjas küll kassatsiooni korras edasikaebamise kord (30 päeva jooksul maakohtu kaudu Riigikohtule), kuid eelpool on juba märgitud, mis tingimustel see õigus tegelikult kehtis – seega oli edasikaebamine ELS-i jaoks välistatud algusest peale.
Nagu eelpool näidatud, sõltub loomapidamisnõuete rikkumise tõttu kannatanud loomade kaitse riiklikul tasandil täielikult Veterinaar- ja Toiduametist, Keskkonnakaitseinspektsioonist ja politseist, kellel on kohustus [11] teostada riiklikku järelevalvet loomakaitseseaduses ja selle rakendusaktides kehtestatud nõuete täitmise üle. Kui tõmmata üldistavaid paralleele inimühiskonnaga, siis on viidatud asutused väärteomenetlustes ühelt poolt riigivõimu ning teisalt kannatanu esindajad. Inimeste maailmas võiks kahtlustada teatavate õiguslike konfliktide tekkimise võimalust – see tähendaks, et üks ja sama isik on kohustatud teostama järelevalvet (esindama kannatanu huve) ja teiselt poolt esindama riiki (süüdistama seaduserikkujat). Kui sellises situatsioonis ei ole järelevalveorgan võimeline süüdistust esitama, kahjustab ta automaatselt ka kannatanu huve. Kohustuste jagamisega eraldi isikutele oleks suurem võimalus, et väärteomenetluse käigus oleks kannatanu huvide eest võimalik rohkem seista. Kriminaalasjades näiteks oleksid looma huvid kaitstud läbi allpool kirjeldatud avaliku huvi prisma – prokuratuur valvab vaid avaliku huvi üle, järelevalvekohustus tal puudub.
Karistusseadustikus sisalduva looma julma kohtlemise koosseisuga kaitstava õigushüve (õigushüve: inimeste kooseluks vajalik eluline hüve, sotsiaalne väärtus; kaitstav õigushüve erineb mingi kindla teo ründobjektist – nt loomadele ülekantult – tapmise puhul oleks kaitstav õigushüve looma elu, piinamise puhul tervis) määratlemine on endiselt keeruline. Õigushüvede kaitses väljenduvad ühiskonna põhiväärtused. Esiplaanile hakkab vaikselt tõusma loom ise, aga siiski mitte veel kui personaalne õigushüve, vaid kui kultuuriliselt määratletud käitumisnorm, mida võib vaadelda osana avalikust korrast [12] e ühiskondlikust kokkuleppest. Seega võiks looma avaliku korra prisma kaudu käsitleda eraldiseisva õigushüvena. Selle paremat kaitset võimaldaks populaarkaebeõiguse laiendamine teistele isikutele asjades, kus loomapidamisnõuete jämeda rikkumise tõttu kannatanud/hukkunud looma omanikul on küll õigus, kuid ilmselgelt puudub huvi selle õigushüve kaitseks kaebust esitada. Sellisel juhul peaks kaebeõigus olema ELSil või mõnel muul taolisel isikul, kes ei pea seaduse mõistes vastutama loomakaitseseaduse järelevalve eest ning kellel puudub muu seos kannatuse põhjustaja ja riikliku järelevalveorganiga.
Kuidas lünka täita?
Kuna Eesti õigussüsteemi üks suurimaid puudusi loomakaitse valdkonnas on just kaebeõiguse puudulik regulatsioon, siis tagajärjena jäävad loomapiinajad enamasti kriminaalkorras karistamata. Sellele seaduse kitsakohale on juhitud ka Põllumajandusministeeriumi tähelepanu. Eelpool nimetatud juhtudel on looma suhtes lubamatu teo julmal viisil toimepanija looma omanik – inimene, kes peaks seisma looma huvide ja heaolu eest – seega ei ole väärkoheldud looma huvid kuidagi kaitstud. Normaalsituatsioonis on looma omanik isik, kes õiguslikus mõttes peaks rahulolematuse korral otsuse edasi kaebama. Käärid seaduse ja reaalsituatsiooni vahel on selles, et loomapiinaja, kelle kohta esitatakse kaebus ja looma õiguse eest seisja on üks ja sama isik, mis seab nende huvid omavahel konflikti ning välistab edasise kriminaalmenetluse taotlemise. Seaduse järgi on kaebeõigus otseselt ka kannatajal –ehk siis teoreetiliselt ka julmalt koheldud loomal endal. Siit nähtubki loomakaitse valdkonna kaebeõiguse absurdsus, sest loom ei saa kuidagi oma huvide eest seista ja kui kannatuse põhjustaja ning eestkostja on üks ja sama isik, jääbki loom kaitseta. Kahjuks on ELSi praktikas taolisi juhtumeid esinenud ka varasematel aastatel ning enne, kui looma ja tema omaniku huvidel ei tehta õiguslikus mõttes vahet, see olukord ei muutu. Seega on ainuke võimalus kehtiva seadusandluse muutmine, sest ideaalmaailma, kus kunagi ühtegi looma ei väärkohelda, ei sünni veel niipea. Küll aga on võimalik kehtivate seaduste paranduste, ühiskonnas läbi viidavate selgituste ja riiklikest organitest sõltumatute valitsusväliste organisatsioonide aktiivse kaasamisega muuta ühiskonna suhtumist ja väärtushinnanguid ning jõuda selleni, et looma elu, tervis ja väärikus oleksid ka seaduse mõistes elulised hüved.
[1] Karistusseadustiku § 264 lg 1 p 3
[2] Loomakaitseseaduse § 66.1
[3] Põllumajandusministri 3.12.2002 määrus nr 80 § 11 lõige 2
[4] Põllumajandusministri 3.12.2002 määrus nr 80 § 16 lõige 5
[5] Näide tunnustatud populaarkaebusest – http://uudised.err.ee/index.php?06247727
[6] Kriminaalmenetluse seadustiku § 198
[7] Kriminaalmenetluse seadustiku § 206
[8] Väärteomenetluse seadustiku § 59 lõige 2
[9] Väärteomenetluse seadustiku § 76
[10] Väärteomenetluse seadustiku § 78
[11] Loomakaitseseaduse § 60
[12] Vt Karistusseadustiku kommenteeritud väljaanne