Anneta!

Helista numbril:

900 7200 (annetad 10€)
900 7225 (annetad 4€)


Anneta ülekandega:

SEB
EE791010002019856000

Swedbank EE332200221041248998
Nordea Pank EE541700017003583931
Danske Bank EE123300332133470000
LHV Pank EE977700771001365439


Anneta internetipanga kaudu:

Lihtsaim viis on seda teha Ma armastan aidata keskkonnas.

Armastus aitab võita raskused: raskelt haige koer võitis tänu hoolivusele elupäevi

Väga keeruline on öelda,  palju võib olla loomi, kellele omanik paneb küll toidukausi nina alla, kuid vahel unustab sellegi, loomi kellest ei hoolita ja kes on jäänud oma kodudes üleliigseks. Eesti Loomakaitse Seltsini jõuab teateid unarusse jäetud loomadest pea igapäevaselt. Sellise saatusega koeri, nagu oli Reks, on palju, kuid Reksi elu muutus päevast, mil ta sai uue ja hooliva kodu.

Kui loom on noor, on talle kerge uut kodu leida, kuid loomakaitsjatele valmistab teinekord muret, kuidas leida kodu eakamatele loomadele, kes samuti väärivad head elu, kuid kes ei ole enam mänguhimulised toredad kutsikad või kassipojad, vaid võivad kannatada rikutud psüühika tõttu ning olla probleemsed. Reksi lugu on väga hea näide, kuidas armastusega on võimalik võita kõik raskused.

Reksi eelmine omanik pidas Reksi ketis, “unustas” talle süüa anda, koera küüned olid lõikamata, karv kole, koeral oli juba väga raske haigus, aga ka see jäi omanikul märkamata. Õnneks märkasid head inimesed Reksi kurba olukorda ja teatasid sellest Eesti Loomakaitse Seltsile, kelle palvel oli omanik nõus koera ära andma. Reks läks hoiukodusse, kuid hoiukodu jäigi Reksi uueks päriskoduks, sest arstid ütlesid, et põrnakasvaja on teinud oma töö, loobusid esialgu planeeritud operatsioonist ning teatasid, et Reksil on elada jäänud kolm kuud.

Hoiukodu pakkuja Anete Erdfeld räägib Reksist ainult väga soojade sõnadega ja imestab isegi, et algselt arstide lubatud kolmest kuust sai hoopis kümme kuud, kuid teekond, mis Reksiga koos läbiti, ei olnud  alati kerge. Eriti raske alguses, sest Reks oli eelmise omaniku juures ketikoera elu elades muutunud väga kurjaks. “Hoidsin alguses Reksi omaette toas ja teisest toast temaga rääkides harjutasin teda alguses vaikselt oma häälega. Kestis see umbes nädal. Reksil oli meile tulles pikka aega peas ka suukorv, mida aga nädalaid ära võtta ei saanud, sest Reks oleks meid kõiki nahka pistnud. Alguses toitsime teda peo pealt, aga hiljem saime anda talle püreestatud toitu, mida ta läbi suukorvi sõi.”

Arstid kirjutasid Reksile välja antibiootikumid ja valuvaigistid, et koer saaks elada võimalikult täisväärtuslikku elu – niipalju, kui talle seda jäänud oli. “Reks hakkas ilusti kõndima ning pealtnäha ei olnudki aru saada, et koer on tõsiselt haige,” räägib Anete. Tasapisi Reks kohanes uue eluga.  Anete sõnul lasi Reks pikka aega ainult ainult teda oma isiklikku ruumi, kuid aegamööda sõbrunes ka teiste pereliikmetega, sealhulgas ka nooremate koertega, kellele ta oli vahel nagu torisev ja pahur vanaisa. “Reksi võiks iseloomustada sõnaga “mänguline”. Talle meeldis, kui talle tennisepalli visati, mille ta siis ära nätsutatuna tagasi tõi. Vahel tassis ta kompostihunnikust  ka kartuleid tuppa. Tema elurõõm oli tagasi.”

Reks armastas kodu ümbruses koos perenaisega jalutuskäike teha. Alati oli Reks see, kes sai valida tempo ja kestuse, sest valutav selg ja jalad kippusid pikapeale end tunda andma. “Inimesed vaatasid, et Reks on raske juhtum ja küsisid minult, et miks ma teda varjupaika ei saada. “Aga mina olengi ju tema varjupaik,” vastasin ma neile. On ka küsitud, miks ma ei lase teda magama panna, aga nägin Reksi silmades elurõõmu,” selgitab Anete. Justkui meelega arstide ennustusi trotsides elas Reks kümme kuud täisväärtuslikku koeraelu. Temast hooliti, teda armastati ja ta oli täieõiguslik pereliige. Anete usub, et ka peale lahkumist jälgib Reks oma pere tegemisi.  “Nägin unes, kuidas Reks kuu aega peale surma vaatas mulle otsa. Küsisin, et mida sa teed siin, sa pidid ju surnud olema. Siis Reks justkui oma silmadega ütles, et olen tegelikult ju siin.”

Inimesed pelgavad kurbust ja leina ning püüavad end nende tunnete eest kaitsta. On ka peresid, kuhu ei julgeta looma võtta kartuses, et loom ükspäev sureb ja siis tuleb paratamatult leinaga toime tulla. “Keegi meist ei ela igavesti. Kurbus on lühemaajaline, aga rõõm loomast on palju suurem. Iga lahkumine on kurb, aga mõne aja möödudes hakkab taas parem, negatiivne ei jää valitsema,” on Anete kindel. “Loom tuleb meie ellu justkui kingitust tegema, aga peale tema lahkumist jäävad alles mälestused. Oluline on teha loomast tema eluajal pilte, videoid, sest need aitavad mälestust hoida.”

Küsimusele, kas peale nii emotsionaalset kogemust tuleks abivajava ja keerulisema looma võtmine uuesti kõne alla, annab Anete konkreetse vastuse: “Kindlasti. Mind see kogemus ei hirmuta. Ma soovisin nii väga, et Reks eelmise omaniku juurest pääseks. Kui öeldakse, et annad kellelegi sõrme, siis ta võtab terve käe, siis Reksi puhul võiks öelda, et andsid sõrme, aga tema andis sulle viis sõrme vastu.”

Lõpetuseks on Anetel inimestele sõnum: “Kui sa ise abivajavat looma aidata ei saa, siis palun märka teda ja anna looma olukorrast teada inimestele, kes saavad aidata.”

Kuidas saad sina abivajavaid loomi jõulukuul aidata:

1) Eesti Loomakaitse Selts kutsub jõulukuul tegema annetust abivajavatele loomadele. Helistades annetusnumbrile 900 7225 annetad 2 eurot, helistades annetusnumbrile 900 7200 annetad 5 eurot.

Vaata ka meie annetusklippi:



2) Võimalik on soetada ka Eesti Loomakaitse Seltsi kalender. Kalendrid on müügil Rahva Raamatu Apollo raamatukauplustes, Urr&Nurr lemmikloomapoes. Kalendrit saab ka tellida saates kirja aadressil: merli.jurisoo@loomakaitse.ee.